Aja jooksul on Hagerist ja kirikust ka nii arvatud:

Hageri nime tekkimine

Praeguse Hageri aleviku kohal olnud Põikmaa küla. Küla lambad käinud ühisel kesal. Ühel kõrgemal kohal olnud lambahagerik. Taani kuningas Voldemar tahtnud ehitada kirikut Põikmaa külasse. Härjad pandud saha ette ja lastud edasi minna, et kuhu nad seisma jäävad, sinna vagu ümber ajada ja kirik ehitada. Härjad palava päevaga läinud lambahagerikku. Nüüd aetud vagu ümber ja hakatud kirikut ehitama. Kirikule pandud nimeks hageriku järele "Hageri". Põikmaa küla lõhutud maha ja võetud mõisa põllu külge. Alles Katariina II ajal mõisnik ehitanud kiriku ümber üürikortereid

Wanal ajal seisnud Hageri kihelkonnas kirik Haiba mõisa juures. See kirik laotatud ära. Endise kiriku kiwidest pandud üks koorm härgade taha wankri peale ja lastud siis seda härja paari oma tahtmise järele minna. Härjad olnud mustad. Inimesed käinud ise silmnähtawalt härgade järel. Härjad läinud wankri koormaga 12 wersta edasi, seni kui Mäeküla walda ühe hageriku alla pööranud ja sinna seisma jäänud. Sinna kohta ehitatudgi praegune Hageri kirik.

Kiri Hageri poolt

… Wana kuube uue lapiga lappida ei ole kasulik, kui kuub juba wäga wana; seepärast wõtsid mõisa herrad ka aastal 1886 nõuuks, üsna uue kiriku ehitada. Aga et uuemal ajal asjad mitmet pidi teiseks läinud, siis tahtis konwent ka wana ehituse wiisi mahajätta ja uut ette wõtta. Konwenti peal oli ka linnast õppind ehituse juhataja, Arhitekti herra, kes uue kiriku plaani tegemist enese peale wõttis, ja herrad lootsid, et juba tulewal sügisel uus kirik pidi walmis olema. Aga iga asi tarwitab oma aega. Kui plaan walmis oli, siis herrad soowisid, et kiriku ehitus pidi podrätsiku kätte antama. Selle tingimisega ei olnud arhitekti herra rahul. Sai uus arhitekt wõetud, kes uue plaani walmistas. Aga see läks wäga kalliks. Wiimaks sai kolmas, ülemate poolt kinnitatud plaan tehtud ja podrätsikut leiti. Sell wiisil oli neli aastat mööda läinud. Juba kogudus hakkas äratüdinema ja mõne suust oli kuulda: "Ei meie kiriku ehitusest midagi wälja ei tule."

Wiimaks tuli asi nii äkitselt kätte, et üks armas sõbr mulle ütles: "On wist esimene kord, et üks kirik sell wiisil on ehitud. Pole weel üks kiwi murtud; pole üks palk ega laud weetud; pole üks labida täis liiwa ega lubja ligi, ja juba wana kirik saab mahakistud. Sügise astus podrätsik minu juure ja ütles: Nüüd palun wana kiriku kätte! Minu kauba sees on, et wõin kiwa, mis müüridest wälja tulewad wundamendi sisse tarwitada."

Nüüd oli siis tõeste lahkumine käes. 9-sas Mihkli kuu päew tuli ja kogudus oli rohkeste kous, wana kirikuga Jumalaga jätma. "Tänage Jehoowat, sest tema on hea, ja tema heldus kestab igaweseks ajaks!" See sõna Taaweti lauluraamatust oli meie jutluse aluseks pandud. Küll on imelik lugu, nõnda wiimist korda wanas kirikus Jumala teenistust pidada. Wiimist korda olid kiriku uksed lahti tehtud, kogudust wastu wõtma; wiimist korda laulis rahwas, palus ja kuulis jutlust. Kellel ei tulnud seal meele need tuhanded, kes wana kiriku sisse olid astunud; lapsed, kes seal ristiti, leerilapsed, keda seal esimest korda armu lauale wõeti, paarid, keda laulatati ja hinged, kes armu lauale olid tulnud. Issanda täiusest on nemad kõik wõtnud armu armu järele ja küll üks kord wiimsel päewal saame näha, mitme pisaraid Issand seal ärapühkinud, mitme patud kinni katnud ja mittu hinge rõõmustanud ja igawese eluga täitnud.

Aga, ega Issand sellepärast, et nüüd wiimane Jumalateenistus oli ja wana kirik pidi mahakistud saama, kirikut hoopis meilt ära ei wõtnud. Ei pidand Jehoowa kange tuul, ega tema tule leek, ega temast saadetud waenlased tulema, kirikut ärahäwitama. Kogudus oli ise nõuuks wõtnud, wana kirikut mahakiskuda, et uus suurendatud ja ilustatud kirik pidi ülestõusma, nagu uus ihu kord hauast wälja tuleb. Kurb ja hale oli küll wanast lahkuda; aga koguduse ammust ajast südame peal kantud lootus, uut kirikut saada, pidi nüüd ju tõeks minema. Said wiimsed hinged wana kirikus lauale wõetud, wiimane paar laulatatud, wiimane laps ristitud ja wiimsed surnud maetud saanud, siis kogusid kiriku wöörmündrid altari ette. Weel wiimsed Jumalaga jätmise sõnad, wiimane palwe, et Issand õnnistaks kiriku ehitust ja hoidku töömehi õnnetuse eest, ja iga kiriku wöörmünder sai ühe Jumala koja riista kätte, ka tekid said kantsli ja altari pealt ärawõetud, lauldes lahkusime omast wanast kirikust. Nuttu oli külalt ja mõned mõtlesid nagu üks mees ütles: "Küll oli raske ja hale wanast kirikust lahkuda." Aga eks meie tea: Wana ihu peab langema, siis luuakse uus ihu!

Nüüd on wanad müürid pea maas. Meie oleme enesele aset leidnud palwe majas ja ootame nüüd, et uue kiriku õnnistamise päew tuleks. Lubati tulewaks sügiseks walmis teha, saab siis näha, mis sügise toob. Meie tahame tööd teha, paluda ja kannatada. Kui walmis on, küll siis tahame naabrid kokku kutsuda, meie rõõmust osa wõtma. Issand olgu meile armuline, nõnda kui tema meie esiwanematele armuline olnud. Tema ise ehitagu Siioni müürid. "Tänage Jehoowat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igaweseks ajaks."