EELK e. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse kuulub Eestis 165 kogudust. Nii kirik tervikuna kui ka kogudused on iseseisvad juriidilised isikud. Kogudused moodustavad 12 piirkondlikku praostkonda, mida juhib praostkonna praost ja ühe piiskopkonna mida juhib peapiiskop. Tänane peapiiskop on Urmas Viilma. Peapiiskopi abiliseks ja vajadusel asetäitjateks on piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhamets.

EELK tegutseb ühtse kiriku põhikirja alusel. Kiriku kõrgemaks seadusandlikuks võimukandjaks on kirikukogu ja täidesaatvaks kõrgemaks võimuks on kirikuvalitsus e. konsistoorium. Konsistooriumi aadress on: Tallinn, Kiriku plats 3

Konsistooriumi juurde on kiriku ülesannete täitmiseks moodustatud mitmeid kiriku allasutusi, mis koordineerivad ja abistavad erinevate töövaldkondade tegevust praostkondades ja kogudustes.

Täpsemat informatsiooni EELK-st tervikuna, EELK allasutustest, praostkondadest ja kogudustest on võimalik leida elektrooniliselt EELK koduleheküljelt www.eelk.ee

Hageri kogudus

Hageri kogudus on üks suuremaid EELK kogudusi. Koguduse liikmeid e. inimesi, kes on Hageri koguduses ristitud ja leeris käinud ning kes ei ole teatanud oma kogudusest lahkumisest, on hinnanguliselt umbes 3000. Neid liikmeid, kes on võtnud koguduse käekäigu oma südameasjaks ja on toetanud kogudust oma igaaastase liikeannetusega on täna umbes 500 – 600 inimest.

Kogudus on viimase aastakümne jooksul tunduvalt noorenenud.

Hageri kogudus endise kihelkondliku kogudusena hõlmab suurt territooriumi. Meie naaberkogudused on Rapla, Märjamaa, Nissi, Keila, Saue, Saku, Jüri ja Juuru.

Koguduse territooriumile osaliselt või tervikuna jäävad tänased Kohila, Saue  ja Saku vald, riivamisi ka Märjamaa vald. Suuremad keskused, kus inimesed elavad, on Kohila, Prillimäe, Hageri, Sutlema, Kiisa, Vilivere, Aespa ja Haiba.

Hageri Lambertuse kirik. Teeliste kirik

Hageri oli üks suuremaid ja vanemaid kihelkondi endisel Harjumaal, hõlmates ka hilisemad Rapla ja Juuru kihelkondade alad. Esimene kirik ehitati Hagerisse Taani misjonäride poolt arvatavasti juba 1221.a.

Ei sellest ega ka järgnevast kirikust pole peale nime säilinud tänaseni midagi. Püha Lambertus on Eestimaal tundmatu pühak. Peale Hageri ei ole meil ühtegi teist selle pühaku kaitse all olevat kirikut.

Esmakordselt on arhiivimaterjalides Hageri kirikut ja preestrit mainitud 1424.aastast. See kirik hävis tulekahjus käärkambri õnnetu kütmise läbi 3.mail 1710.a. ning taastati 1713.a. lõpuks. Vahepeal toimusid jumalateenistused Sutlema mõisas.

1710.a. tulekahjus sai kannatada ka Eesti ühe kuulsaima barokiajastu puunikerdaja Christjan Ackermanni loodud altar, sest praeguse Johann Valentin Rabe valmistatud altariseinas on kasutatud Ackermanni altariseina osi. Taastamiskulud kattis Sutlema mõisaomanik kapten von Baer koos abikaasaga ning 1731.a. annetasid nad altari kirikule. Nende vapid paiknevad altariseinal.

Vaatamata remontidele 1803.a. ja 1822.a. ning suuremale ehitustööle 1851.a. mil uuendati võlvid ja katus oli kirikuhoone siiski suhteliselt halvas olukorras. 19. sajandi äratusliikumine kasvatas kogudust sedavõrd, et kirik jäi ka kogudusele kitsaks. Esialgu plaaniti vaid kiriku suurendamist ning õpetaja Aleksander Hörschelmann algatas läänetorni ehitamiseks korjanduse.

1886.aastal, peale venna surma, kirikuõpetajaks saanud August Hörschelmanni eestvedamisel asuti planeerima aga täiesti uue kiriku ehitust. Luba saadi selleks 1889.a.

Viimane jumalateenistus vanas kirikus peeti 9.sept.1890.a. ja uus kirik pühitseti kasutusse 13.sept.1892.a.

Uue kiriku projekt on tehtud kubermanguvalitsuse arhitekti Erwin Bernhardi poolt ja ehitajaks oli meister Lukk Koselt. Uue jumalakoja arhitektuur kõneleb historismiajastu keeles – tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused.

Vanast kirikust sobitati uude pühakotta altar. Uues kirikuhoones eelistati siiski näha uut altaripilti ja selleks osteti Berliinist Ristilöödut kujutav õlimaal. Viimane on oma kohal tänaseni.

Lisaks silmailule on rahvasuul kirikust ka oma lugu rääkida

Hageri palvemaja

Hageri kirikuõpetajad on aktiivselt osalenud vennastekoguduse liikumises. Õpetaja David Friedrich Ignatiuse isa, Tartu Maarja kiriku köster Michael Ignatius, oli üks esimesi Eesti kirjamehi 18.sajandil ning etendas juhtivat osa kohalikus vennastekoguduses. Herrnhuutlik vennastekoguduse liikumine oligi Eesti haritlaste taimelava: nii mõnedki eesti koolmeistrid leidsid selle kaudu endale olulise eneseteostusvõimaluse ning omandasid vilumust ühistegevuseks. Siit sai ka muusikaoskused näiteks Väägvere koolmeister ja vennastekoguduse ettelugeja David Wirkhaus, David Otto Wirkhausi isa.

Hageri vennastekoguduse palvemaja valmimise aastaks on 1818. Sellised sissekanded me leidsime hiljuti Saksamaal, Herrnhutis, vennastekoguduse keskuses, säilinud raamatutest.  Hageri õpetaja David Friedrich Ignatiuse 1818.aastal konsistooriumile kirjutatud aruandest aga selgub, et kihelkonnas on ainult üks palvemaja Saku mõisa alal. Mõni aasta hiljem märgib ta juba kiriku lähedal asuvat ruumikat palvemaja, mida külastab 1200 inimest. Kiriku juurde palvela ehitamise idee tuligi õpetajalt. Tõuke selleks sai ta Saku-Tõdva palvemaja populaarsusest rahva hulgas. Suured rahvakogunemised tekitasid seal parasjagu segadust ning õpetaja arvates oli parem külarahvas kirikule lähemale tuua, et neil oleks võimalus ka jumalateenistusest osa võtta.

Hageri palvemaja on ebatavaliselt suur ning on juba algselt palvemajaks ehitatud. Vennastekoguduse palvelad on kõik samasuguse ülesehitusega: põikhoone, mis koosneb suurest mitteköetavast saalist ja väikesest köetavast saalist. Kuna vennastekoguduse liikmed olid omavahel võrdsed, siis asub ka kantsel “rahva keskel” saali pikema seina ääres.

Tänaseks on vennastekoguduse töö kandunud üle kirikusse. Palvemaja kasutatakse peamiselt suveperioodil vabaõhuürituste korraldamiseks ja külaliste vastuvõtuks.

2018.aastal tähistasime Hageri palvemaja 200.aastapäeva. Toimus ajalooline konverents ja pidulikud aastapäeva tähistamise sündmused, nii palvemajas kui  kirikus.